Taastuvenergia toob muutuse ka maastikus
Indrek Allmann
Arhitekt
Tegelen oma töös igapäevaselt tehiskeskkonna visiooniseerimise ja loomisega, kuid sealjuures meeldib mulle väga loodus ja looduses viibimine. Olen viimased 15 aastat elanud enamus aega aastast Kesselaiul ja tean üsna täpselt, mida tähendab elu ilma Eesti Energia ning Tallinna Veeta. Samas mulle meeldib kui lülitit vajutades läheb laes tuli põlema ning kraani keerates tuleb sealt vesi, mistõttu on mul tulnud need asjad kohapeal autonoomselt lahendada, sh nii päikese- kui tuuleenergiat kasutades.
Kui senini on mikrovõrgud Eestis eksisteerinud põhiliselt väikesaarte katsepolügonidel, siis järjest enam liigub see kontseptsioon mandrile ja linnadesse. Ma ei pea siinjuures silmas vaid suure võrguga ühendatud tuulikuid või päikeseelektrijaamu, kuigi ka need on vajalikud ja olen neid mandrile enda pere keskkonna jalajälje off-settimiseks ehitanud. Pean silmas tuleviku linna planeerimist, kus tuleb täiesti uutmoodi mõelda ja disainida. Olen Tallinnasse kavandatava Baltikumi esimese kliimaneutraalse linnaosa ideestiku üks autoritest, sest näen, et see on meie tulevik.
Usun sünergilistesse lahendustesse nii erineva tausta ja oskustega inimeste vahel kui ka füüsilises maailmas, sh infrastruktuuris, mille osa energiatootmine igal juhul on. Teineteist täiendavaid kooslusi on alati justkui liiga vähe. Näiteks kui kavandame mõnda suurt infrastruktuuri objekti, mis ilmselgelt juba mõjutab meid ümbritsevat maastikku, siis oleks elementaarne küsida: kuidas see võiks meile vajalikku roheenergiat toota? Seda võiks küsida näiteks mandri ja Muhu vahelise silla puhul, millest võiks ju ometigi olla rohkem kasu kui lihtsalt mugavast ühendusest saarele liikumisel. Rohepöördega kaasnev taastuvenergeetika muudab paratamatult meie maastike ilmet, kuid meie võimalus siin on tegutseda läbimõeldult ja nii inimeste kui objektide vahelist sünergiat kasutades saavutada eesmärk võimalikult vähima keskkonnamõjuga – et lahendus ei halvaks eesmärki.